Leina ja kaotusega toimetulek eriolukorras

Oleme täna kahjuks olukorras, kus Eestis on surnud esimene koroonaviirusesse nakatunud inimene. Teiste riikide kogemusi arvesse võttes tuleb meil valmis olla selleks, et see ei pruugi jääda viimaseks surmajuhtumiks.

Artikkel on valminud sotsiaalkindlustusameti psühhosotsiaalse kriisiabi teenuse juhi Helen Altoni ja peaasi.ee koolitaja ja psühholoogi Elina Kivinuki koostöös. Kasutatud on ka siseministeeriumi juhiseid matuste korraldamiseks.

Oleme täna kahjuks olukorras, kus Eestis on surnud esimene koroonaviirusesse nakatunud inimene. Teiste riikide kogemusi arvesse võttes tuleb meil valmis olla selleks, et see ei pruugi jääda viimaseks surmajuhtumiks. Seetõttu on oluline jagada mõtteid, millest võib olla abi kõikidele, kes tänases eriolukorras kaotusvalu või leinaga peavad silmitsi seisma.

Iga inimese lein on eripärane. Kuigi leina läbielamist on püütud lihtsustatult kirjeldada erinevate etappide ja mudelitena, on tähtis meeles pidada, et igaühe lein on ainulaadne. Ka viis, kuidas inimesed surmateatele reageerivad, võib olla ootamatu. Harvad pole juhtumid, kus inimene hakkab surmateadet kuuldes naerma. Seda võib võtta kui inimese kaitseseisundit ning seda ei tohiks halvustada või selle peale ärrituda. Samamoodi on unikaalsed ka inimese käitumisviisid leinaajal: mõned asuvad operatiivselt tegutsema, mõned sooviks lihtsalt magada, kuni õudne tunne mööda läheb. Ka leinas kogetavad tunded on erisugused ning võivad olla mõjutatud kas varasematest kaotuskogemustest või üleüldisest stressist. Hea on mõelda emotsioonidest kui sõnumikandjatest: mida see ütleb mulle, et praegu just niiviisi tunnen?

Keelepruuk on oluline. Tähelepanu tuleb pöörata, kuidas surmajuhtumitest räägitakse. Vältida tuleks liigdramaatilist keelekasutust. Nii ei ole lahkunu „võitluses alla andnud“, ta ei ole „viiruse ohver“, ei ole milleski „süüdi“. Ta on ilmselt elanud pika ja ilusa elu, milles on hulganisti huvitavaid hetki ja ta on ise pakkunud rõõmu paljudele enda ümber. Kuigi inimene on siit elust lahkunud koroonadiagnoosi tõttu, siis see ei pea teda tervikuna määratlema. Võib kokku leppida, et temast võib alati rääkida, meenutades hetki, kui ta oli veel elavate keskel, kui oli terve ja nautis elu rõõmuga. See toob tänutunde ja rahu.

Pakkuge inimestele online-võimalusi kaastunde avaldamiseks. Just olukorras, kus sotsiaalne läbikäimine ei ole soositud ja kõik inimesed ei pea ehk võimalikuks matustel osaleda, on hea pakkuda platvormi, kus inimesed saavad avaldada lähedastele kaastunnet, aga ka jagada meenutusi ja tänutunnet. See toetab lahkunu omakseid, aga aitab ka paremini enda leina kogemust mõtestada. Kui tavaolukorras ollakse harjunud kaastunnet avaldama sooja kallistuse või käepigistusega, siis just nüüd võib veebivõimalus osutuda turvaliseks toetusviisiks leinajatele.

Seitse soovitust leinaga toimetulekuks Atle ja Kari Dyregrovi raamatust “Toimetulek leinaga“

1. Tähtis on leida tasakaal leina ja tavaelus uuesti osalemise vahel
2. Pea meeles, et lahkunut ei unustata kunagi, ta elab sinu südames edasi
3. Perekonnas on tähtis, et suheldes ollakse üksteise suhtes avatud, aus ja otsekohene
4. Ühised tegevused – eriti koos söömine – liidavad perekonda
5. Leia ühistegevusi ja sea uusi eesmärke
6. Lapsel on vaja informatsiooni ja toetust, kuid seda tuleb sobitada eaga
7. Olemas on konkreetseid eneseabimeetodeid, mida saab kasutada igatsuse, viha, ärevuse, uneprobleemide ja muu sellise korral

Siseministeeriumi soovitused eriolukorras matusetalituse korraldamiseks

• Nakatumise ärahoidmiseks tuleb matusetalitus läbi viia piiratud omaste ringis, sõltumata sellest, kas tegemist on kirstumatuse või urnimatusega;
• Matusel tuleb hoiduda tavapärastest leina jagamise ja kaastunde avaldamise viisidest, kallistamisest ja kätlemisest, ning vältida muul viisil füüsilist kokkupuudet teiste inimestega;
• Vältida tuleb lahkunu ja leinatalitusega seotud esemete puudutamist;
• Matusetalitus tuleb läbi viia (äärmiselt) lühidalt;
• Vältida tuleb peielaua korraldamist;
• Vältida tuleb matusetalituse pidamist ruumides (kirikud, kabelid, kodud, ärasaatmiseks kohandatud ruumid) ja matusetalitus tuleb läbi viia kalmistul või mujal vabas õhus.

Rääkimine aitab. Tunnete jagamisest võib olla kasu, et kaose ja segadusega paremini toime tulla. Lähedaste ja sõpradega on eriolukorras võimalik vestelda telefoni teel, Skype’i videokõne vahendusel või mõnda muud tehnilist lahendust kasutades. Kui rääkimine on raske, võib aidata mõtete kirjutamine arvutisse või paberile. Tuge võid saada ka raamatutest – Toimetulek leinaga, Atle ja Kari Dyregrov ja Variant B, S. Sandberg ja A. Grant.

Kui sinu igapäevaeluga toimetulek on pikaajaliselt häiritud, soovitame sul pöörduda oma kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, perearsti või vaimse tervise spetsialisti poole.